Better late than never, or so they say.
Tükk aega olen end kogunud, et seda ka seda reisi blogis jagada. Ja noh, viisakas oleks ju enne vana kraam ette puistada, kui uued tuuled puhuma hakkavad.
Lõuna-Prantsusmaa on IMELINE paik, kindlasti on ka ülejäänud Prantsusmaa, aga küll ma selleni veel ükspäev jõuan. Nädal aega lipsas kiiresti käest, kuid selle aja jooksul jõudsime jalutada Nizza erinevates rajoonides ning rongiga isegi Monacosse sõita.
Pikemat ja emotsionaalsemat teksti saab lugeda lõpus.
Pikemat ja emotsionaalsemat teksti saab lugeda lõpus.
Reisist on möödas pea pool aastat, lõpuks olen jõudnud piltide sorteerimiseni. Tunnistan, et tavaliselt olen lihtsalt laisk olnud ja antud tegevusega teadlikult viivitanud.
Seekord oli asi teisiti, see reis on terve elu reisidest kõige emotsinaalsem ja sellega seotud hirm püsis pikka aega värskena. Tükk aega ei jõudnud lihtsalt kohale, et olen pääsenud millestki, mida üldiselt nähakse vaid meediast, ja veel nii napilt. Nähes, kuidas inimesed kabuhirmus su kodutänaval teadmata suunas jooksevad, kahtlemata tekib ka minus hirm ja segadus.
Umbes 15 minutit enne õudusunenägu hakkasime kodu poole liikuma, kui avastasime, et mu vend on kuskile rahva sekka kadunud. Tuleb vist ainult õnne tänada, et ta telefoni teel kätte saime, sest tänav kubises tähistavatest inimestest ja selle melu sees midagi kuulda oli üsna võimatu. Otsustasime ta ühe restorani ees ära oodata, et koos korterisse jalutada. Oli tema idee sel õhtul paar tänavat varem ära pöörata ja teist teed pidi koju minna. Tavapärane kodutee jäi täpselt rünnaku trajektoorile.
Õnn ja valikud on võtmesõnad sellistes olukordades.
Kuigi mul on hirm, mis püsib ilmselt terve elu, tuleb kahjuks tõdeda, et sellised asjad juhtuvad tänases maailmapildis ükskõik kus ja 100% ei ole selle eest keegi kaitstud. Kui just kodus nelja seina vahel ei istu, mis ei pruugi ka alati abiks olla. Nüüdseks on mulle kohale jõudnud, miks soovitatakse vältida rahvarohkeid kohti, eriti pühade, tähtpäevade, sündmuste ajal.
Õnn ja valikud on võtmesõnad sellistes olukordades.
Kuigi mul on hirm, mis püsib ilmselt terve elu, tuleb kahjuks tõdeda, et sellised asjad juhtuvad tänases maailmapildis ükskõik kus ja 100% ei ole selle eest keegi kaitstud. Kui just kodus nelja seina vahel ei istu, mis ei pruugi ka alati abiks olla. Nüüdseks on mulle kohale jõudnud, miks soovitatakse vältida rahvarohkeid kohti, eriti pühade, tähtpäevade, sündmuste ajal.
